Skip to main content

Mäletan seda 8. jaanuari hommikut hästi. Üles ärgates teadsin kohe, et tahan rasedustesti teha. Kuigi päevade alguseni oli veel aega ja mul polnud tunnet, et need EI hakkaks. Vastupidi – mul olid kõik tavalised märgid, et nad ikkagi hakkavad. Ja ma olin täiesti kindel, et test on negatiivne.

Mõni eelnev kuu olid näiteks rinnad ebatavaliselt valusad ja kuna mul oli juba harjumuseks saanud igasuguseid rasedussümptomeid guugeldada, siis teadsin, et see võib üks märkidest olla. Ma tundsin pigem pettumust, et mul seekord midagi imelikku ei toimunud. Mitte et imelikud sümptomid minu puhul varem rasedust oleks tähendanud, eks! 😅 Aga need andsid mulle vähemalt guugeldamiseks ideid.

Oeh, ma veetsin nii palju õhtuid igasugustes foorumites, et teiste naiste lugusid lugeda. Ma teadsin tänu sellele ka erinevaid nippe, mis rasedusele kaasa aitavad. Näiteks pidavat ananassisüdamikus olema selliseid ensüüme, mis aitavad viljastunud munarakul emakaseinale kinnituda, kui seda kohe pärast ovulatsiooni süüa. Olgu see jutt crap või mitte, aga ananass on hea ja seda ma tol kuul sihipäraselt sõingi. 😏

Lisaks teadsin ma lõpuks kõiki lühendeid, mida viljakusmaailmas kasutatakse. Mu search historyst leiaks kindlasti midagi sellist nagu “10 dpo weird dreams bfp” ehk “10 days past ovulation weird dreams big fat positive”. Kes ei tea, siis sedasi kutsutakse positiivset rasedustesti. 😄 See kõik tekitas minus põnevust ja samal ajal andis lootust. Sest näed, keegi ütles, et tal olid ka imelikud unenäod ja oligi rase! 😮 Äkki ma siis olen ka! Kunagi polnud…

Ma teadsin, et ei tohiks veel testi teha, sest muidu on suur võimalus valenegatiivset näha. Aga mul polnud nii palju kannatust, et lihtsalt päevasid oodata. Ma pidin kohe teada saama! Olgu see tulemus mis tahes. Mõtlesin veel, et nii loll, et ma seda testi teen, sest ma hakkan sealt jälle triipu otsima ja obsessima. 🤦‍♀️

Jätsin testi kapi peale toimima, pesin nii kaua hambaid ja panin end hommikuseks jalutuskäiguks valmis. Paari minuti pärast läksin täiesti muuseas tulemust vaatama ja olin valmis selle negatiivse testi ära viskama. Aga seal oli teine joon! Midaaaaa?! 😳 Ma ei suutnud seda uskuda. See oli küll üpris nõrk, aga ikkagi konkreetne ja roosa joon. Mitte selline, mida peab valguse käes liigutama ja siis teatud nurga alt vaatama, nagu ma varem kogu aeg nende testidega mängisin. 😄

Appikene, see tõesti juhtus! Ma olin nii väga kartnud, et see ei õnnestu. Ja mul oli täiesti ebaratsionaalne hirm, et kummalgi meist on viljakusega probleemid. Kuigi ühtegi sellist viidet polnud. See oli tegelikult alles teine kuu, kui me päriselt proovisime. Aitäh aitäh aitäh! Aga samal ajal ka midaaaaa mida mida mida!

Ma mäletan, et ma ei suutnud naeratamist lõpetada. Kogu selle šoki juures oli mul ikkagi nii hea meel. Aga stop! Mul pole aega seda testi kauem passida, ma pean oma minuti pealt paika pandud hommikurutiiniga jätkama. Sedasi mõtlesingi. 😄 Mul oli küll pea täiesti laiali otsas, aga otsustasin, et ei saa juba 8. jaanuaril uue aasta uuele motivatsioonile kriipsu peale tõmmata. Seega kiirustasin õue ja proovisin kõigega tavapäraselt jätkata. Little did I know, et see megaproduktiivne hommikurutiin saab veel 2 nädalat kesta ja siis tabab mind totaalne süda-paha.

Nii raske oli oodata, millal Karl üles ärkab. Aga kui ta lõpuks ärkas ja kööki tuli, siis hüppasin kohe püsti ja surusin talle testi näo ette, ise ülimalt elevil. Ta ütles, et no-oh see on ju täiesti positiivne, palju õnne… (väike paus)… meile! Haha! 😄

Tõesti, palju õnne meile! Ja kõigile, kes praegu samas olukorras on!