Tegin ühel septembrikuu päeval rasedustesti. Me olime just alles Karliga rääkinud, et paari kuu pärast võiks hakata uut beebit tegema. Aga üks selline yolo kord oli ka millalgi hiljuti olnud ja ma tahtsin lihtsalt kindel olla, et võin õhtusel sünnipäevapeol alkoholi juua. Surely ma pole rase, sest Looraga pidi ikka korralikult proovima ja ajastama, mitte ei olnud “üks kord juhtus”.
Ooo ops, mis asja… Seal on kaks triipu! Päriselt? 😳 Aga kui ma oma esimesest ehmatusest üle sain, siis mõtlesin, et jee, väga tore, elu otsustas meie eest! 😄 Karl tuli õhtul töölt koju, ma läksin talle uksele vastu ja ütlesin, et tead mis… Ta vastas kohe, et sa oled rase. Lambist. Me polnud sellest midagi rääkinudki. Aga mul olevat täpselt selline nägu olnud. 😄 Mu meelest ta seedis seda uudist väga kiiresti. Nojah, me mõlemad ju teadsime, mis ees hakkab ootama. Alles eile tegime seda kõike. 😄 Aga järgmist asja me küll oodata ei osanud…
Arst vaatas mind ultraheliga ja oli imelikult kaua vait. Ma olin valmis kuulma, et ta ei leia südamelööke. Ja siis ta ütles, et mul on tunne, et tegemist on kaksikrasedusega. Ma ei vastanud midagi. Enda meelest andsin talle aega oma viga parandada ja öelda, et aa ei, ikka ainult üks on. Aga selle asemel ta näitas mulle, et näe, siin on üks ja seal on teine. Ma hakkasin lihtsalt korrutama, et mida mida midaaa, mis asja, kuidas. 😄 Ja tema muudkui vaatas edasi. Ma küsisin, et kas ta loodab veel mõne leida. Mul oli reaalselt tunne, et okei elu, ma annan alla – nüüd neid võib seal kõhus kas või neli olla. Sest juba see, et neid on rohkem kui üks, on niiiii uskumatu, et ma ei saaks nagunii enam suuremas šokis olla. Paljud teevad enne esimest ultraheli nalja, et äkki on kaksikud, aga mina polnud kunagi nii mõelnud. See ei tundunud asi, mis võiks minuga juhtuda.
Ma läksin autosse, helistasin oma emale ja hakkasin nutma ja naerma läbisegi. Mul oli lihtsalt nii palju emotsioone ja segadust sees. Karl nägi kodus mu ehmunud nägu ja küsis, et kas kõik oli korras. Ma ütlesin, et jaa… Paus… Aga neid on kaks… Ma hoidsin kahe käega peast kinni. Ta vist ei kahtlustanudki, et äkki ma teen nalja, sest ma olin ilmselgelt šokis. Ta hakkas naerma, umbes nagu, et nojah, we’re fucked! 😅 Ja siis hetke pärast olime mõlemad ahastuses. Ma teadsin, et kahe väikse lapsega saab raske olema. Aga kolmega?! Täiesti pekkis, mida me teeme…
Siiani pole midagi erilist teinud. 😄 Ainult kahte beebipoissi enda sees kasvatanud. 💁♀️ Mul on kohe 33 rasedusnädalat täis ja ma olen suurem ja raskem kui Loorat sünnitades. Ei tea, kaua nad mu kõhus tahavad olla, aga loodan, et kahe nädala jooksul ei toimu veel midagi. Kuna nad on erimuna kaksikud ja neil on mõlemal oma platsenta, siis on riskid kõige madalamad ja ma võin neid ka 38. nädalani kanda. Pärast seda vist tahetakse juba sünnitus esile kutsuda. Mul on tegelikult juba praegu igal õhtul tunne, et õõõh, mis toimuuub, palun ärge tulge veel! Sest päevade moodi krambid ikka käivad. Keha teeb ettevalmistusi.
Rasedus on õnneks jälle pigem lihtne olnud. Seekord mul polnud isegi süda nii paha kui Looraga. Teine rasedus on üldse teistmoodi. Elu läks kohe kuidagi tavapäraselt edasi, muudkui aga askeldasin Looraga ja mõnikord unustasin lausa ära, et ma rase olen. Noh, enam see ei unune, sest nüüd mul on ikka natuke raske olla. 😄 Aga vahepeal ma ei teadnud isegi, mitmes rasedusnädal mul on. Samal ajal kui Loorat oodates teadsin, millise puuvilja suurune ta parasjagu on, eksole. 😄
Aeg on ülikiiresti lennanud. Ma ei suuda uskuda, et see rasedus ongi kohe lõpule jõudmas ja mul on varsti kaks väikest beebit. Ja üks pooleteiseaastane. 😍 Loorast saab suur õde! Ta käib iga päev mu kõhtu kallistamas ja ütleb “beebiii! paaai!”. Ja siis vaatab enda kõhtu ja näitab, et seal on ka beebi. 😄 Ta vist arvab, et iga inimese kõhus on beebi ja see on lihtsalt üks tore mäng. Eks siis ole näha, kuidas ta nad vastu võtab ja mida kõigest arvab.
Süda läheb härdaks, kui mõtlen, et mu keha teeb seda kõike ilmselt viimast korda. Tubli keha! Aga palun kingi mulle kerge sünnitus ka, aitäh! ✌️