Mul on 7-kuune laps! Ja veel eriti äge pealekauba. Ta on ausalt mu lemmik. Kui ta õhtuti magab, siis ma vaatan temast pilte ja videosid ja mõtlen, et tahaks teda juba kallistada ja musitada. 😍 Nüüd, kui ta kodus ringi käputab ja end asjade najal püsti ajab, siis läks elu natuke raskemaks. Level up eksole! Pean teda kogu aeg turvama. Aga Loora on aru saanud, et ma just kõige parem turvamees ei ole ja selleks et mitte pidevalt pikali lennata peab ikka enda tasakaalule lootma. 🤷♀️ Nii et ta keha muutub iga päevaga aina tugevamaks ja kindlamaks.
Mul on tunne, et ta mõistab mind juba päris hästi. Aga samas kuulab küll valikuliselt. Kui ma keelan pistikuid näppida või üksinda teise tuppa uitama minna, siis seda ignoreerib täielikult. Hakkab ülikiiresti edasi vudima, siis peatub korraks, vaatab mu poole, kilkab kavalalt ja paneb edasi ajama. 😅 Ta kas põgeneb mu eest või hoopis klammerdub mu külge. Minu otsas on igatahes palju pehmem ja mõnusam ronida kui oma turnika peal. Peaasi et saaks kogu aeg ringi sahmerdada ja tihti pole tal isegi aega, et süüa.
Vähemalt lisatoidu söömise ajal on kindlas kohas kinni. 😄 Aga ta tahab lusikat enda käes hoida ja sellest tekib ikka täielik kaos. Pool toitu on juustes, silmas ja ninasõõrmetes. Põssa põssa põssa! 😄 Ma olen nüüd 3 korda päevas midagi rinnapiimale lisaks andnud, sest ta on oma kaalukõveralt maha langenud. Kõige paremini maitsevad kõrvits ja teraviljapudrud koos puuviljapüreega. Natuke harjutan näputoiduga ka, aga ta pigistab käega kõik nii väikesteks tükkideks, et suhu ei jõua eriti midagi. Ja ma olen kurku tõmbamise osas täiega paranoid. 🥴
Igal emal oma mured eks. Mul on neid vahepeal liiga palju ja ma arvan, et isegi Google ütleb mulle varsti, et appi sa oled nii igav, otsi midagi lisaks beebiteemadele ka! 😄 Mõnikord ma ei tunne end enam üldse ära, sest enne Loora sündi ma võtsin asju palju tsillimalt. Aga nüüd on selle väikse inimese elu ja heaolu minu vastutada ja ma tahan ju, et tal oleks alati kõik hästi. Nii ma siis näiteks muretsengi, et appi miks ta täna rinnast keeldub ja midagi ei söö? Kas tal on kuskilt valus? Kas äkki hambad tulevad?
Tal ei ole veel ükski hammas lõikunud, aga tundub, et piinavad teda vahepeal küll. Siis on ta jorr-jorr, mitte Lorr-Lorr nagu Karl teda muidu kutsub. Kahju, et suureks kasvamine nii ebamugav peab olema. 😞 Aga ma üritan leppida, et ei saa kõiki ta probleeme lahendada. Eriti kui ta ei oska mulle öelda, milles asi on. Hetkel ta räägib põhiliselt täishäälikutes ja alles hiljuti lisandusid bäbäbä ja wuawuawua. 😄 Või kui nutab, siis hüüab emm. Ja mu süda reageerib sellele nii, nagu ta ütleks päriselt emme. 🥺 Ehk tahan kohe sekundiga lohutama joosta.
Selle liigse sekkumise pärast läksid hiljuti jälle ööuned tuksi. 🤦♀️ Kuna ta hakkas üle pika aja magama minnes nutma, siis ma arvasin, et tal on millegipärast paha, sest muidu uinus ju ilusti. Nii et ma pakkusin talle rinda või kiikusin temaga võimlemispallil, et ta kiiresti ja mõnusalt magama saaks jääda. Ja sedasama abi hakkas ta öö esimeses pooles iga 1-2h tagant tahtma. Seega pidime talle uuesti meelde tuletama, kuidas iseseisvalt uinumine käib. Nuttu ja protesti oli ikka korralikult, aga õnneks ainult esimesel õhtul. Ja öised ärkamised vähenesid kohe. Midagi suurepärast me selles osas veel saavutanud pole, aga võib-olla ongi seda liiga palju palutud. 😄
Vähemalt on ta muidu väga rõõmsameelne beebi. Ja nüüd saan talle iga nädal kohe ekstra suurt rõõmu valmistada, sest me hakkasime ujumas käima! Varem ei julgenud minna, kuna tal on nahal atoopiline dermatiit ja veeprotseduurid muudavad naha ainult kuivemaks. Aga praeguseks olen selle kuidagi kontrolli alla saanud. 👌 Igatahes ta silmad läksid täiega särama, kui esimest korda basseini astusime. Midaaaa, mis koht see veel on? Nii suur vann! See kõik on talle ülipõnev. Aga minu jaoks natuke hirmus ka, sest ta tõmbab kogu aeg vett kurku. Treener tegi nalja, et tavaliselt on õhtuks bassein tühi. 😬
Selliseid tegevusi ja käike on vahepeal ikka nii lahe Looraga ette võtta. Ma näen, kuidas ta naudib rutiinist välja saamist ja teiste inimestega kohtumist. Ja mina ka! Ühed meie lemmikpäevad on veel need, kui sõidame oma sõbrannadele külla – see tähendab minu sõbrannale ja tema beebile, kes on Loora sõbranna. Vähemalt nii me oleme nende eest otsustanud. 😄 Plikad saavad siis üksteise sõrmi-varbaid lutsutada ja sama mänguasja eest võidelda ja meie mõnusalt lobiseda, kui nemad lõpuks tuduvad.
Aga siinse loba lõpetan praegu ära, sest Loora ärkab peagi oma teisest uinakust. See on ühtlasi päeva viimane, sest katsetame kolmelt uinakult kahele üleminekut. So far so good! Nautige ilusaid ilmasid ja olge rõõmsad! ✌️