21. aprillil sünnitasin oma kaksikud poisid! Elu on nüüd muidugi täiesti pöörane ja ma ei osanud kunagi arvata, et just selline tee on mõeldud mulle käimiseks. Aga ma ei muudaks mitte midagi. Sest neile kolmele lapsele ema olla on suurim õnnistus. Siin on lugu sellest, kuidas kaksikud meie sekka tulid.
▪️▪️▪️
19. aprilli hommikul läksin haiglasse sünnitust esile kutsuma. Mul täitus siis 37 rasedusnädalat, aga kuna poisid ei olnud mõnda aega kaalus juurde võtnud, siis arvati, et turvalisem on neil sündida ja süües kosuma hakata. Ma polnud esilekutsumise kohta väga midagi uurinud. Arvasin, et lähen haiglasse, saan äkki mingi tableti ja siis hakkabki asi pihta. Kogu pere oli samamoodi valmis ja ootusärevus oli suur.
Arst vaatas mind üle, et esilekutsumise plaan paika panna. Avatust oli siis 1.5 cm. Ta rääkis mulle, et kuna ravimite toimel võib asi kiirelt intensiivseks minna, siis alustatakse alati nii leebelt kui võimalik, antakse väikseid koguseid ja jälgitakse nende mõju. Seetõttu pean valmis olema, et mõnikord kestab see protsess lausa 2-3 päeva. Ma mõtlesin, et wtf 3 päeva! Vaesed naised, kellel nii on läinud, mina hakkan küll täna sünnitama.
Ehh, ei. Esimesel päeval pandi mulle 2 korda mingit geeli, mis tekitas küll regulaarseid emaka kokkutõmbeid, aga need ei läinud valusamaks kui tugev päevade valu. Teisel päeval ütles arst, et avatust on 2 cm ja emakakael on väga pehme ehk geel on oma töö teinud ja tahaks mind tänasega ikka sünnitustuppa saata. Mul oli tema öeldust motivatsioon nii laes – muidugi ma lähen täna sünnitama! Pidin iga 4h tagant mingit pulbrit võtma ja iga valuga arvasin, et nüüd lähebki asjaks.
Aga kui kolmandal hommikul ikka sellessamas voodis ärkasin, siis tahtis küll nutt peale tulla. Palatikaaslased muudkui tulevad ja lähevad, miks mina ikka veel siin olen? Poisid kiusasid mind täiega. Ma olin tegelikult 33. ja 35. rasedusnädalal ka paar ööd haiglas, sest mul käisid juba regulaarsed emaka kokkutõmbed ja oli vaja need ravimite abil maha rahustada. Ja igaks juhuks tehti beebide kopse ettevalmistavad süstid ka. Aga nüüd, kui oli päriselt aeg sündida, siis nad otsustasid, et kõhus on ikka mõnusam. Oh teid.
Arst tahtis mind uuesti üle vaadata ja läbivaatustuppa kõndides ütles, et mõnikord peabki geeli ja pulbrit vaheldumisi andma. Ma mõtlesin, et appikene, sedasi ma jäängi siia haiglasse ju. Küsisin, et kas ei saaks lihtsalt looteveed katki teha? Ta hakkas siis olukorda kontrollima ja ütles, et tõepoolest, emakakael on kuskil 2.5 cm avatud ja selle pikkusest pole enam midagi järgi ehk võime küll veed katki teha. Nagu ma kuulnud olin, siis see ei pidanud valus olema, ja õnneks sain sellele kinnitust. Arst natuke surkis ja järsku käis mingi plõks ja vett voolas igale poole. Loora sünnituse ajal tulid veed kuidagi nii salapäraselt, et mul sellist kogemust polnudki.
▪️▪️▪️
Pärast seda lubati mind kohe sünnitustuppa. Läksin palatisse, panin asjad kokku ja helistasin Karlile, et ta tulema hakkaks. Kell oli siis kuskil 9:40. Kui 10 minutit hiljem sünnitustuppa jõudsin, siis tundsin esimest päris tuhu. Oo, seda ma olengi oodanud! Let’s go! Mulle pandi KTG külge, aga kaksikutega ei saa seda püsti olles teha, nii et pidin istuvas asendis olema, mis on minu arust sünnituse ajal kõige valusam. Tuhud käisid 3.5 min tagant ja suutsin need veel vaikselt üle hingata.
10:20 jõudis Karl minu juurde. Mul oli niiii hea meel teda näha! Tuju ja olemine oli super, päike paistis ja energiat oli ka mõnusalt. Kui Karl mind tuhu ajal kõnetas, siis sain veel kiirelt sõnadega vastata, et oota korra, tuhu! Pärast KTG-d tulin püsti sünnituspuki najale. Ämmakas soovitas palju liikuda, aga ma tegin ainult mõned sammud, sest olemine läks raskemaks ja kokkutõmmete vahel oli ka valus. Ja juba hingasingi tuhusid koos häälega. Õhk ruttu sisse ja siis aaaaah uuuuuh pikalt välja.
Tuhud käisid umbes 2.5-3 min tagant ja kestsid natuke üle minuti. Jälle hoidsin ühes käes kammi, mida valude ajal pigistasin. Ja lisaks kasutasin sõbrannalt laenatud tens masinat, mis andis mu seljale kergeid elektrilisi impulsse. See tõmbas natukenegi tähelepanu eemale ja tekitas tunde, nagu oleks mul iga kokkutõmbe ajal vähemalt üks õlekõrs või asi, mis on minu kontrolli all. Palju aitas ka see, kui Karl mind õlgadest masseeris või lihtsalt käte pealt hõõrus.
Ämmakas ütles, et ma teen kõike nii hästi ja hingan ka nii ilusti! Ta käis meid vähemalt poole tunni tagant vaatamas ja kuulas beebisid dopleriga. Ja iga kord ütlesin talle, et tahan väga epiduraali ja üks mu suurim hirm on see, et magame selle aja maha. Ämmakas arvas, et selleks on veel liiga vara. Mõtlesin, et mm okei, aga kuradi kiiresti lähevad tuhud hullemaks. Ikka väga hulluks juba. Ta soovitas Karlil märgu salfakaid mu seljale panna. See oli ka väike leevendus. Mul oli selleks ajaks nii jõhkralt palav, et ma olingi ainult aluspükste ja rinnahoidja väel.
Kuskil kell 12 ütlesin Karlile, et ma tunnen juba pepus survet, palun kutsu ämmakas, et saaks ikka uuesti arutada. Kuigi ta oli alles meie juures käinud. Ämmakas tegi suured silmad ja ütles, et kutsub kohe arsti! Mõtlesin, et okei nüüd nad vähemalt usuvad, et mul on päriselt hull. Arst tuli väga kiiresti ja kontrollis avatust. Ütles, et seda on 5 cm, aga tunneb tõesti, et pea surub nii tugevalt, et iga hetkega võib täisavatus tulla. Ma tundsin kerget paanikat, et eieiei ma tahan epiduraali ka! Arst ütles, et oi… Ei pruugi jõuda enam, aga helistab kohe anastesioloogile. Ma mõtlesin, et täiesti pekkis, mul on vaja seda, peavad jõudma!
Ja siis hakkas hull sebimine pihta, sest kõik said aru, et poisid võivad tõesti iga hetk sündida ja ruttu vaja ultraheli valmis panna ja mulle veel üks kanüül ja vererõhuaparaat ja kõik tilgutid oma kohale sättida jne. Anastesioloog tuli ka õnneks kiiresti. Tean, et kell oli 12:25, kui nad mu kallal askeldasid. Pidin külili olema ja põlved kaissu võtma. Aga mu ülisuur kõht takistas seda, nii et vahepeal nad surusid mind jõuga rohkem kägarasse. Kõik torkisid mind igast otsast ja samal ajal käisid veel tuhud ka.
Ma hoidsin silmad kinni ja olin kuskil teises maailmas. Vahepeal kuulsin ainult käske, et ma ei tohi hüpata, kui nad nõela selga panevad. Ma ütlesin, et palun hoidke mind kinni, sest äkki ma ei suuda paigal olla! Ja vahepeal ikka võpatasin ja nad pidid uuesti proovima. See kõik oli valusam kui Loora sünnitusel. Ma olin nagu mingi nukk, keda retsitakse igast otsast, ja ma lihtsalt alistusin.
Kell 12:40 oli epiduraal pandud ja 20 minuti pärast oli juba palju parem olla. Varsti hakkasin jälle üle keha värisema nagu Loora sünnituselgi. Ämmakas käis meiega juttu rääkimas ja ütles, et ma prooviks ikka puhata ja et kella 18-ks on vast ikka lapsed käes. Ma vastasin, et eeei ma arvan, et ikka juba päris varsti. 😄 Ta ütles, et pakub meelega kaugema kellaaja, sest siis beebid kuulevad ja tahavad sellest parema aja teha. 😄
No ja siis tsillisime Karliga ja kuulasime muusikat. Kogu olemine oli nii erinev Loora sünnitusest. Juba see, et kaksikute sünnitus toimus hommiku poole, muutis asja palju paremaks, sest ma olin puhanud. Mu mälestustes on see kõik nii ilus ja helge. 🥹 Ma muutusin emotsionaalseks ja nutsin natuke. Mõtlesin sellest, kuidas kohe-kohe ei olegi Loora enam meie ainuke laps. Uskumatu.
▪️▪️▪️
Ja juba varsti tundsin täielikku kakahäda. Loora sünnitusel tulid pressid sedasi peale, et ma hakkasingi lambist suruma enda tahte vastaselt. Aga praegu polnud pressitunnet, vaid oligi konkreetne kakahäda. Ütlesin Karlile, et ta otsiks ämmaka ja mainiks talle. Ämmaemand tuli kiiresti ja helistas arstile, et juba on pressid! Ma veel ütlesin vahele, et eiei ei ole pressid, mul on vist päriselt kakale vaja minna. 😄
Arst oli kohe seal ja katsus, et ongi täisavatus. Küsis, et kas tunnen, et on vaja pressida. Ma ei tundnud ja ajasin ikka oma kakajuttu, sest ma mõtlesin, et keegi võiks mind siis potile aidata. 😂 Ta arvas, et epiduraal võtab mu pressitunde maha, aga et võin ikka tegutsema hakata, kuidas iganes ise tahan – kas suruda või hoopis sügavalt hingata neid välja.
Ma pidin selili olema, et saaks KTG-d mu peal hoida ja ultraheliga kiirelt teise beebi asendit jälgida. Esimene beebi oli ilusti peaseisus, aga teine hoopis segatuharseisus ehk pepu all ja jalad kuidagi kronksus pepu juures. Loodeti, et kui esimene beebi sünnib ära, siis vajub teine allapoole, sirutab jalad näo juurde ja tuleb tavalises tuharseisus välja. Aga kui ta seda ei tee, siis on oht, et tema sünnib hoopis keisriga. See otsus pidi sõltuma arstist, kes sünnitust vastu võtab. Aga sellele ma ei keskendund ja uskusin, et kõik läheb ikka kenasti.
Ma proovisin hingamisega alustada. Ise olin ikka skeptiline, et no see pole veel päris see etapp, aga ok. Tegin madalal häälel aaaaah ja hingasin beebit allapoole. Kõik ergutasid, et jaa väga õigesti teed, niimoodi jätka! Tuba oli inimesi täis – mu ümber oli korraga 4 arsti ja 2 ämmaemandat. Sain kiitusi igast nurgast ja hakkasingi uskuma, et ma sünnitan nagu pro. 😄
Kui olin natuke aega beebit allapoole hinganud, siis soovitati puhata. Ma mõtlesin, et ma ei tunne midagi ja väsinud ka pole, aga ok. Siis proovisin veidi pressida. Üks hetk hakkasin lambist pissima, aga ma ei saanud seda peatada ka, sest muidu ma oleks kogu asja peatanud. Nad ülesid, et mina sellepärast ei muretseks ja jätkaks. Aga paigaldasid ikkagi kateetri. Õnneks polnud valus.
Ja siis jätkasin, kuniks varsti ergutasid kõik, et jajaja tuleb tuleb! Ma küsisin, et kas pea juba paistab ja saan katsuda ka? Nad vastasid, et ei, kui pea oleks siin, siis oleks ta juba hetkega väljas, sest ta on ju nii pisike. 🥺 Ja siis lambist tuli ikkagi päris pressitunne peale ja tahtsin täiest jõust suruda. Panin silmad kinni ja keskendusin sellele, et ei hoiaks end üldse tagasi, vaid lihtsalt pressiks.
Keegi ütles mulle kõrva, et kaka-kaka-kaka! Ja ausalt see aitas täiega, sest ma keskendusingi sellele, nagu üritaks midagi enda tagumikust väljutada. 😄 Ja tema ergutamine võttis sellelt igasuguse häbi. Muidu ma oleks vist alateadlikult peput pinges hoidnud, sest poleks tahtnud kogemata teiste ees kakama hakata. Sest see oleks sünnituse ajal kõige piinlikum asi, eksole! Ei. Tobe alateadvus. 🤦♀️ Ja sedasi oleks pressi mingisse x kohta suunanud ja see poleks töötanud. Igatahes minu “kaka pressimine” toimis ja tundsin, kuidas ta välja tuleb. Korraks oli põletav tunne ka ja sel ajal tegin natuke kõvemat häält, aga see oli rohkem nagu jõuline pingutuse hääl. Karl ütles ikkagi, et ma olin ülivaikne võrreldes sellega, mis mujalt kostus. 😄
Kell 14:02 oligi Lukas siin! ❤️ Ta pandi mu kõhule. Ja edasi hakati ülimal kiirusel toimetama, et aru saada, kas Jakob saab ise sündida. Ma lihtsalt täielikult usaldasin arste ja rääkisin hoopis Lukasega. Nad segasid kogu aeg vahele, et kas ma tunnen juba uusi presse? Ma ütlesin, et midagi ei tunne, ja lobisesin Lukasega edasi. 😄 Ämmakas rääkis meile varem, et üle 10 minuti ei oodata. Ja siis nad arutasid, et paneks mulle ikka tilgutiga oksütotsiini, et emakatööd soodustada. Ma ei tea, kas nad siis panid, aga ma ütlesin, et võin jälle samamoodi proovida teda välja hingata, kuigi ma midagi ei tunne. Andsin Lukase Karli kätte ja alustasin. See hingamine võttis natuke kauem aega, aga lõpuks nad ütlesid, et toimib.
Siis pidin päriselt pressima hakkama, kuigi mul ikka seda tunnet ei olnud. Aga see töötas ka ja lõpuks tundsin, kuidas ta hakkab väljuma, aga samas ka seda, et ta on natuke kinni ja et teda tõmmatakse. Ja iga kord, kui tahtsin pressimise lõpetada, siis mind ergutati edasi ja tundsin, kuidas järjest väljub erinevaid kehaosi ja et ma ei saagi peatuda, sest ta muudkui tuleb ja tuleb. 😄 Mõtlesin, et appi, kui palju teda veel on?! See on ikka erinev võrreldes peaseisus beebiga. Aga Jakob oli lõpuks väljas, kell 14:13, 11 minutit pärast Lukast. ❤️ Ja ta ei sirutanudki jalgu näo juurde, vaid sündis kuidagi kükis. Kiitus arstidele!
Ja nüüd pandi Jakob mu kõhule. Rääkisin temaga, kuniks mu kallal askeldati. Aga ta viidi varsti minema, sest sündimise asend oli keeruline ja taheti ikka kõiki näitajaid kontrollida. Aga õnneks oli kõik hästi. Lukas kaalus 2415 grammi ja Jakob 2435 grammi. Ämmakas muudkui rääkis, kui imeliselt ma hakkama sain ja kui uskumatu, et ma sünnitasin sedasi kaksikud, nagu teeks seda iga päev. Kõik olid nii uhked ja ülevas meeleolus, nagu oleks see ka nende jaoks täielik töövõit!
Kui platsentad olid ka sünnitatud, mis oli taaskord väga lebo ja üldse mitte valus, siis hakkas ämmakas mu lahkliha ja muude asjade seisukorda kontrollima. Ta ütles, et kuule täiesti uskumatu, aga kõik jäi igalt poolt terveks ja mitte ühtegi õmblust pole vaja. Aaah jess!
Tehtud see ongi ja beebid on siin! 😍 Ja kokkuvõttes oli see imeline sünnituskogemus. Sedasi võiks lausa veel lapsi sünnitada. Kui mul neid juba kolm ei oleks. 😅