Mul sai just 38 rasedusnädalat täis! Uskumatu. Ma olin alati kartnud, et ei saa seda rasedust lõpuni kanda ja pigem sünnitan liiga vara. Eks selleks hirmuks oli ka mingit alust ja sellest räägin kunagi hiljem, aga teades ennast, siis mul oleks see paranoia ka ilma igasuguse põhjuseta olnud. 😄
Mõtlesin, et enne sünnitust oleks hea siin kokkuvõte teha ja rääkida, kuidas see aeg üldiselt meeldinud on. Lühidalt öeldes – see kogemus on nii äge ja ilus! Ma tean, et paljudele naistele ei meeldi rase olla. Esimesel trimestril vaevab iiveldus ja kolmandal trimestril oled tüdinenud, et kõht on liiga suur ja liikuda on raske. Aga ma pean ülimalt tänulik olema, sest ma ei kuulu nende naiste hulka – mulle tõesti on meeldinud!
See ei tähenda, et mul erinevaid vaevuseid poleks. On ikka. Aga ma usun, et see on suurel määral otsuse küsimus, kuidas neisse suhtuda. Muidugi, iga inimene ja rasedus on erinev. Mina igatahes võtsin mindseti, et üritan seda kogemust ja kõiki neid eritahke nautida. Sest mitu korda elus ma ikka rase saan olla? Kümme vast mitte. Nii et megapõnev on neid kehaga toimuvaid asju läbi elada. Keha, sa oled võimas!
Ma olen 12 kilo juurde võtnud. Kui ma poleks rasedusaegse diabeedi diagnoosi saanud ja toitumist käsile võtnud, siis oleks see number ilmselt kõvasti suurem. Lisakilod ja suur kõht kindlasti piiravad mu liikumist ja kui ma diivanilt või autoistmelt püsti tahan saada, siis vahepeal ukerdan nagu pikali kukkunud elevant. Ma võiks ju neil hetkedel mõelda, et appi kill me, aga ma ei saa, sest need situatsioonid on nii naljakad. 😄
Samamoodi ma ei oska samastuda, kui näen instagramis postitusi, et “kui keegi mulle veel ütleb, kui suureks ma läinud olen… 😠”. Ma ei saa aru, miks see peaks pahameelt tekitama? Karl imestas juba raseduse alguses iga päev, et sa oled nii suur! Nüüd, kui sellest ajast pilte vaatan, siis naeran täiega, sest ma polnud veel üldse suur. 😄 Aga see absoluutselt ei solvanud ega ärritanud mind. Me mõlemad kutsume mind big mamaks. 😍 Mis ma siis veel olema peaks kui mitte suur? Täiesti normaalne ju, mu sees kasvab inimene!
Selles mõttes on rasedus erinev olnud mu varasemast ettekujutusest, et see aeg pole tegelikult olnud nii rahulik, roosa ja romantiline. Ma olin kuidagi alati mõelnud, et mind peab siis ekstra hoidma. Et ma olen selline habras ja vajan sada korda rohkem armastust. Tegelikult ma just pole erikohtlemist soovinud. Ma mõtlen alati, et mul on kõik hästi, ma saan hakkama. Ma pole haige, lihtsalt rase.
Aga mõeldes nüüd sellele, et rasedus on peagi läbi saamas, siis ausalt öeldes ma muutun emotsionaalseks. Nii imelik. Nagu kurbus, et mingi periood on kohe möödas. Ma saan aru, et midagi hoopis ägedamat on ees, aga ikkagi läheb süda härdaks, kui peab ühe eluetapiga hüvasti jätma. Ma olen tänulik, et mul olid need 9 kuud. Minu esimene rasedus, sa olid täiega lahe! Aitäh!