Skip to main content

Ma ei osanud varem ette kujutada, milliseks beebi sünd minu ja Karli suhte muuta võib. Lootsin lihtsalt, et suudame teineteise vastu sama head ja armastavad edasi olla. Mäletan ühte hetke, kui mulle jõudis selgelt kohale, et varsti me pole enam kahekesi. Kallistasin Karli ja hakkasin nutma, sest ma tajusin, kuidas üks etapp saab läbi. Et see meie kaks saab läbi.

Kuigi beebi sünd oli asi, mida ma nii väga ootasin, siis tundsin järsku kurbust. Ja iga kord, kui need mõtted peast läbi käisid, siis läksid silmad märjaks. Ma ütlesin endale, et kuule ole normaalne, ega me lahku ei lähe. Aga ma pidin ikkagi selle perioodiga hüvasti jätma ja hüvastijätud on emotsionaalsed. Või siis ma olin sel ajal lihtsalt väga rase. 😄 Ilmselt seda ka.

Nüüd saan öelda, et suhtealased muutused olidki alguses minu jaoks kõige suuremad. Praegu, 5 nädalat pärast Loora sündi on asjad enam-vähem paika loksunud ja mõtlesin sellest isegi mitte kirjutada. Sest mulle tundub nüüd, nagu ma oleks neid esialgseid probleeme ette kujutanud. Aga selline ongi elu pärast sünnitust, kui hormoonid täiega hullu panevad – ei saa aru, millised mõtted on päris ja millised üle võlli aetud. Peab neist ikkagi rääkima.

Esimesed kaks nädalat olid kõige keerulisemad. Mul on nüüd laps, ma olen ema – selle mõttega suutsin üllatavalt kiiresti harjuda. Ma ei tundnud end kordagi võõras elemendis. Minu jaoks ei olnud raske, et üleöö pidi enda soovid ja vajadused teisele kohale panema, et Loora esimeseks seada. Raske oli esialgu hoopis see, et ma olen samal ajal ka Karli naine ja see roll oli järsku nii harjumatu. Me oleks nagu kodu mänginud, sest see ei tundunud päris. Isegi head-ööd-musi oli võõras.

See imelik tunne tekkis siis, kui haiglast koju jõudsime. Kodu oli sama nagu paar päeva tagasi, aga inimesed, kes siin elavad, olid täiesti muutunud. Ja mitte ainult selles mõttes, et kahest sai kolm. Ma olin rohkem pinges ja mul polnud näiteks tuju, et Karliga tobedaid nalju teha. Meie suhe on muidu pigem kerge ja lõbus, aga nüüd ma käitusin nagu beebi eest hoolitsemine oleks üks hästi tõsine töö! Ma olin isegi häiritud, kui Karl seda sama tõsiselt ei võtnud.

Ja ma heitsin talle ette, et tema elu on võrreldes minu omaga nii vähe muutunud. Ma mõtlesin, et kuidas see võimalik on, et sa saad öösel 8 tundi und, jõuad trennis käia ja arvutis tsillida? Aga siis ma tuletasin endale meelde, et ma ei tahtnud ju muutuda selliseks inimeseks, kes hakkab arvet pidama, mitu mähet kumbki vahetab või palju unetunde keegi saab. Nii et vähemalt sellest pahameelest sain kiiresti lahti ja keskendusin hoopis kõikidele nendele asjadele, mida ta kodus teeb, mida mina ei jõua.

Aga probleem oli ka selles, et me ei otsinud teineteise lähedust nii nagu varem. Näiteks mina ei pugenud diivanil Karli külje alla, et paisid nuruda, ja tema ei ajanud käsi laiali, et mind kaissu või kallistama kutsuda. Ma arvasin, et pärast beebi sündi peaks me üksteist mingi next level armastusega vaatama. Nagu mingil happy bubbly ideaalsel perepildil. Aga kõik meie hellused ja aeg läksid ainult Loorale.

Samal ajal ma saan aru, et see on normaalne. Me olime ju täiesti uues olukorras ja töötasime survival mode’il. Pealegi me pidime mõlemad kõigepealt Looraga sideme looma ja siis sealt edasi liikuma. Aga tunnete puhul ei aita alati ratsionaliseerimine ja need äkilised muutused mõjusid mulle ikkagi hirmutavalt. Ma ei osanud sellega arvestada, et ma end nii veidralt tunnen.

Ma jõudsin juba kartma hakata, et kui me vanaviisi ei käitu, siis kas me ei armastagi enam teinetest nii nagu varem? Äkki me olemegi lõpuks lihtsalt kaks inimest, kes kasvatavad ühist last. 😳 Väga rutakad ja hullud mõtted, ma tean. Ma ei oleks üldse pidanud meie suhet nii tugevalt minevikuga võrdlema, sest beebi sünd muudab kogu varasemat pilti. Ja võib-olla ei peagi need meetodid, kuidas me armastust väljendame, ajas täiesti muutumatuks jääma.

Aga nagu ma enne ütlesin, siis õnneks ma olen sellest esialgsest ehmatusest toibunud ja asjad on hakanud paika minema. Ainult et mitte vanadele kohtadele tagasi. Ja see on täiesti okei, sest meie suhe jõudis uuele tasemele. Me oleme nüüd perekond ja armastame lisaks teineteisele veel ühte väikest inimest. Kui kõik oleks nii nagu vanasti, siis meil poleks Loorat ja sellist elu ma ei taha.

Kui mu kahtlased maailmalõpumõtted kõrvale jätta, siis tegelikult on ikka päris äge, et me oleme nüüd ema ja isa. Nii armas on vaadata, kuidas Karl oma tütrega tegeleb! Ja mulle tundub, et Karl on Loora lemmikinimene, sest kõige suuremad naeratused saab just tema. Aga arusaadav, ta on üks minu lemmikuid ka. 😍