Skip to main content

Loora sünnist on möödas 2 nädalat. Kui ma teda vaatan, siis mul on tunne, et ta peab olema vanem kui kahenädalane. Nagu me teaks üksteist juba palju kauem. Sest kuidas on võimalik, et ma teeks ükskõik mida, et sellel inimesel oleks kõik hästi. Inimesel, keda ma tean ainult 2 nädalat. See on reaalselt mingi müstiline side. Ma hoian teda ja tunnen kogu südamest, kuidas ta on täitsa minu oma ja jääb selleks elu lõpuni.

Aga kuidas ta siia ilma tuli?

Kui sa oled ise peagi sünnitamas ja soovid kuulda lugusid ainult nendelt inimestelt, kes ütlevad, et sünnitus ei ole valus, siis ära loe edasi. 😄 Sa võid mu loost kaasa võtta teadmise, et kõik läks hästi. Ja ma võin julgustuseks öelda, et sa saad sellega hakkama, sest sa oled naine! Aga kui sa tahad ikkagi detailsemalt teada, siis here we go…

▪️▪️▪️

Mu tähtaeg oli 15. september. Täpselt sel õhtul poole seitsme ajal käisin vetsus ja nägin hästi natuke helepruunikat voolust. Ma olin kohe täiega elevil, sest sain aru, et limakork hakkas eralduma! Samas seda oli nii vähe ja ma teadsin, et võib veel mitu päeva minna enne, kui asi päriselt pihta hakkab. Kuna seda rohkem ei tulnudki, siis ma rahunesin maha ja hakkasime Karliga Schumacheri dokumentaali vaatama. 😄 Peab vist lihtsalt edasi ootama…

Aga öösel kell 00:45 tundsin esimest tuhu. Sain läbi une aru, et mul on nii tugev päevade valu, et hoian lausa hinge kinni. Läksin vetsu ja mõtlesin, et äkki ma olin lihtsalt unesegane ja ilmselt on see ikka mingi keha ettevalmistav protsess. Kui tagasi voodisse jõudsin, siis tundsin kohe sedasama valu ja sain aru, et pikali ma küll olla ei suuda. Pidin kohe tagasi vetsu ka minema, sest kõht läks lahti. Vetsus istuda oli päris vastik ja otsustasin neid valusid mõõtma hakata. Kuigi ma olin neid hoopis teistmoodi ette kujutanud.

Valu oli täpselt seal, kus päevade ajalgi. Ma mõtlesin alati, et kogu kõht tõmbub krampi ja seega valu on ka terves kõhus. Aga mul oli ainult seal all. See oli selline tunne nagu emakas lööks välku, aga see mitte ei sähvata kiirelt, vaid piinab pikemalt. 😄 Ja valu algus on selline, et jõuad sekundiks mõelda, et äkki see ikka ei tule, palun ära tule… Ja siis on hetkega 100 peal! Aaaah, ikka tuli!

Keha automaatne reaktsioon oli hinge kinni hoida ja kõiki lihaseid korraga pingutada. Aga ma teadsin, et pean sügavalt hingama ja võimalikult lõdvalt olema. Proovisin põrandale põlvili minna ja ülakeha võimlemispallil õõtsutada. Raseduse lõpus meeldis küll sedasi vedeleda, aga sünnituse ajal see ei toiminud. Nii oli veel valusam.

Tõusin ikka püsti ja toetusin köögilauale ja -toolidele. Kohe algusest peale võtsin ühte kätte kammi ja tuhu ajal pigistasin seda enda peopessa. Seda nippi soovitan kõigile! See tõmbas tähelepanu natukenegi mujale, pluss peopesas on valu leevendavad punktid.

Tuhud olid kohe algusest peale üsna regulaarsed: 3-4 minutit vahet ja kestsid umbes 45 sekundit. Äpp ütles juba pärast paari mõõtmist, et ma paneks end haiglasseminekuks valmis. Ma ei teinud sellest välja. Mul oli tunne, et ma pean veel tunde ja tunde kodus kannatama. Aga äpp ütles seda iga natukese aja tagant ja lõpuks mulle jõudis kohale, et appikene, mis mul viga on, miks ma end siis valmis ei pane?! 😄 Ma polnud nagu ikka aru saanud, et jaa, see ongi päriselt!

Äratasin Karli üles, et ta ka oma asjad valmis paneks. Ma jõudsin tuhude vahel veel kiirelt võileiba süüa. Mitte et mul isu oleks olnud, aga teadsin, et energiat on vaja. Pidin neid võikusid täiega kugistama, sest ma kartsin, et hakkan oksele, kui tuhu ajal amps pooleli on. 😄 Igatahes panime end valmis ja 2:40 hakkasime haiglasse sõitma. Väga sürr tunne oli keset ööd korterist välja astuda ja mõelda, et me sõidame haiglasse meie last sünnitama. Ja tagasi tuleme juba kolmekesi!

▪️▪️▪️

Haiglas kontrolliti avatust ja seda oli 2 cm. Karl pidi samal ajal autos ootama. Mulle tehti veel KTG ehk pidin üle poole tunni pikali olema, et loote südamelööke ja tuhusid mõõta. Kui enne sain tuhud lihtsalt üle hingata ja häält ei teinud, siis pikali asend võttis küll oigama. Arst tuli veel küsima, kui kaugel me elame. Mõtlesin, et palun palun palun ära saada meid tagasi. Ma poleks teadnud, millal siis uuesti haiglasse tulla. Õnneks saime jääda.

Kell 3:45 tuli Karl ka haiglasse sisse ja liikusime koos sünnitustuppa. Mingi hetk tuli sinna üks ämmaemand ja ma küsisin kohe, et millal epiduraali saab. Ta vastas, et haiglasse jõudes oli avatus 2 cm, seda on liiga vähe, eks 6 tunni pärast kontrollime uuesti. Ma mõtlesin, et mida helli, ma pean seda veel 6 tundi kannatama ja siis alles vaatame, kas ma saan epiduraali? See tundus mulle täiesti ebareaalne ja tõmbas motivatsiooni alla. Pealegi ma mõtlesin, et kuidas nad teavad, kui kiiresti mul avanemine toimub. Eriti kuna mul oli emakakaela õmblus ja see võib kiiremini juhtuda.

Tuhud käisid 2-3 minuti tagant ja kestsid minuti. Mul oli isegi tuhude vahel konstantne tugev päevade valu ehk puhata ei saanud üldse. Ma seisin terve aeg sünnituspuki najal püsti, sest ükskõik milline teine asend oli palju hullem. Proovisin korraks tuhude vahel istuda ja sel hetkel ei tundud ühtegi valu. See oli hetkeks täielik kergendus. Mõtlesin, et oh kui tuhude vahel saab sedasi puhata, siis saan hakkama! Aga siis tuli tuhu ja üritasin kiirelt püsti tõusta. See tõusmine tegi asja sada korda hullemaks ja rohkem ma istuda ei proovinud ka. Leppisin sellega, et pean järjepidevat valu kannatama.

Ma ei tahtnud ei vanni ega dušši proovida, kuigi inimesed räägivad, et see leevendab valu. Aga ma ei leidnud endas energiat, et seda ette võtta. Ja mul ei olnud vaja, et Karl selga masseeriks või minuga koos hingaks vms. Samas tema kohalolu oli väga oluline ja tekitas turvalise tunde. Olgugi et ma tundsin enamus ajast, et mul olen ainult mina ja mu valu ja kõik muu on ebaoluline. Teistest sünnitustubadest oli jõhkraid karjeid kuulda, aga mul oli sellest ka täiesti ükskõik. See ei suutnud mind enam rohkem hirmutada.

Ma olin endale sünnituse meditatsioonidega playlisti teinud. Kuna ma olen mediteerimisega tegelnud ja seda nautinud, siis ma olin üsna kindel, et need suudavad mind aidata ja ma saan full zeniks minna. 😄 Aga ei. Esiteks ma ei saanud sedasi hingata, nagu ma õppinud olin. Et 4 sekundit sisse nii, et kõht paisub nagu õhupall, ja 8 sekundit välja. Ei mingit õhupalli. Ma suutsin ainult kiirelt õhu sisse ahmida ja siis aeglaselt välja uutada ja ootada. Karl ütles, et ma käisin kõik täishäälikud läbi. 😄

Ja meditatsioonide sõnumisse ma ei suutnud ka üldse süveneda. Kui ta ütles, et “breathe… each surge will bring you closer to your baby”, siis ma mõtlesin, et mis beebi, suva see beebi, make it stop! Ma ei tajunud üldse, et neil valudel on mingi reaalne mõte. Lihtsalt ei, ma ei taha neid tunda. 😄 Aga tegelikult, kui suudaks võtta seda asja üks valu korraga, siis iseenesest üksik valu on täiesti üleelatav. Kogu selle protsessi teebki nii ebareaalseks just see, et neid valusid tuleb ja tuleb ja lõppu ei paista. See on lihtsalt ülimalt väsitav.

Ja ma olingi totaalselt kurnatud ja magamata. Seisin tunde selle puki najal ja ühes käes hoidsin oksekotti, sest mul oli süda ka nii paha. Kuskil kella 6 ajal tuli üks ämmaemand, et jälle KTG teha. Ma palusin, et saaks selle ajal püsti seista, ja ta oli nõus. Üldiselt hoidsin tuhude ajal silmad kinni, aga KTG ajal piilusin vahepeal seda masinat, et näha, kui suured numbrid sinna ilmuvad. Mõtlesin, et parem olgu suured, sest ma tunnen neid suurelt! 😄

Pool tundi hiljem tuli ämmakas tagasi ja ütles, et tuhud on korralikud. Ma mõtlesin, et kurat on jaa, andke palun epiduraali. 😩 Ütlesin siis talle, et ma tõesti ei jaksa enam üldse, sest ainuke talutav asend on püsti seismine ja ma olen seda juba 5 tundi teinud. Ja ma kindlasti ei taha epiduraali aega maha magada. Ta oli nõus uuesti avatust kontrollima, aga ütles, et seda peab tegema pikali ja tuhu ajal. Oh kuidas ma oigasin! Ta pidi ikka korralikult surkima oma näppudega, et emakakael üles leida. Aga sain teada, et avatust on 4 cm ja sellega saab epiduraali teha küll. Jumal tänatud! Samal ajal ka wtf, ainult 4 cm?

Kell 7 tehti epiduraal ja selle mõju pidi kestma 1.5-2 tundi. Vahepeal tundsin ikka tuhusid, aga need olid palju leebemad. Ämmakas ütles, et peaksin nüüd kindlasti magama. Aga ma hakkasin üle kogu keha kontrollimatult värisema, seega magamine ei õnnestunud. Isegi lõug plõgises. Ütlesin endale iga natukese aja tagant kõva häälega “lõdvestu” ja tänu sellele suutsin sekundiks värinatest lahti saada.

Kell 8:20 tahtsin vetsu minna ja Karl kutsus ämmaka, sest mul olid KTG ja tilguti küljes ja ma ei teadnud üldse, palju ma liikuda tohin. Siis tuli see ämmaemand, kes Looral lõpuks sündida aitas. Ta nägi, kui hullult ma värisen, ja hakkas mulle tekki peale panema. Ma ütlesin, et mul pole külm ja see värisemine on vist närvidest. Ta uuris, et millal see pihta hakkas, ja kui ütlesin, et pärast epiduraali, siis muutus natuke murelikuks. Küsis veel Karlilt, et kas mul on seda kunagi varem ka olnud.

Ta arvas lõpuks, et võib-olla on värisemine märk sellest, et asjad on kaugemale arenenud ja kontrollis avatust. 9 cm. Midaaa? Alles 1.5 tundi tagasi oli 4. Ämmakas aitas mind siis vetsu. Ma küsisin, et kas saab epiduraali juurde ka. Ta ütles, et enam küll ei saa. Samal ajal kuidagi muigas ja jättis üleoleva mulje.

Ma olin täiega hirmul, et mis asja, ma pean siis kõike seda tundma? 😄 Ta küsis targutavalt, et kas ma epiduraali infolehte ei lugenud. Et muidugi ma pean tuhusid tundma. Mõtlesin, et jaa kindlasti ma suutsin tuhude ajal sellesse infolehte süveneda. Mul oli täiesti suva, mis seal kirjas oli. 😄 Pealegi, ma lootsin, et epiduraal teeb kogu alakeha tuimaks ja et ma ei pea tundma, kuidas üks suur pea mu seest välja tuleb. 😄 Aga nojah, mis seal siis ikka.

Ja siis järsku mulle meenus küsida, et oota, aga veed? Millal need katki tehakse? Ta ütles, et kullake, sul pole seal enam vett. Küsis, et millal need ära tulid. Ma ütlesin, et polegi tulnud. Ta väitis, et mu aluslina oli natuke märg, aga arvatavasti tulid ikka varem. Aga ei, midagi ei tulnud. Mul pole aimugi.

▪️▪️▪️

Ma pissisin reaalselt sada aastat, nii et ämmakas läks vahepeal juba minema. 😄 Kui kella 8:40 ajal tagasi voodisse jõudsin, siis tundsin järsku kontrollimatut vajadust pressida. See oli selline tunne, mille vastu ei saanud võidelda. Ma lihtsalt surusin kogu jõust. Samal ajal karjusin Karlile, et mine kutsu ämmaemand, ma juba pressin! Sest ma ei saanud ju üldse aru, mis etapis ma olen. Kas ma tohin üldse pressida? Kas ma peangi siin üksi olema? Miks keegi meiega ei tegele?

Ämmaemand ütles Karlile, et no muidugi ta peab pressima. Nagu kuidas me ei tea?! 😄 Aga ma ei sünnita iga päev. Kas ma pressin juba ta pead välja? Ma ei saanud midagi aru. Ämmakas tuli kontrollima ja ütles, et avatus on 10 cm, aga laps peab veel ühe sõrme pikkuse jagu allapoole liikuma, seega pressi pressi edasi. Ja jäime jälle omaette. Ma olin voodis külili ja vahepeal pressisin, vahepeal puhusin lihtsalt õhku välja ja ütlesin uuu.

Võib-olla liiga palju infot, aga iga kord, kui pressisin, siis kakasin ka hästi natuke. 😄 Karl tõi mulle vetsupaberit ja prügikasti. Ja siis millalgi ta ütles, et ma võiksin oma käsi ka desoda. Ma mõtlesin, et mine metsa. Ütlesin talle, et kuule mul on täiesti pohhui sellest. 😄 Kätehügieen oli mu viimane mure. Aga muidu Karli ees kakamine polnud suur probleem, sest meil on selles mõttes väga avatud suhe. 😄 Lihtsalt ebamugav oli seda tegevust voodis teha.

Ma kujutan ette, et kõrvalt vaadates nägi pressimine ülimalt valus välja. Nagu midagi täiesti ebamaist. Sest ma lihtsalt surusin end hingetuks, keha tõmbus kronksu, näos olid kõik lihased pinges ja samal ajal tegin mingit jõhkrat punnitamise häält. Karl küsis ka murelikult, et kui hull mul on. Aga see polnud üldse nii hull kui kogu eelnev tuhude kannatamine.

Ma ei tea, kaua ma sedasi pressisin, aga lõpuks tuli ämmaemand ja küsis, kas tahan mingit teist asendit proovida. Ma olin täiesti otsustusvõimetu. Mulle tundus, nagu sellel poleks üldse vahet, mida ma teen või mis asendis, sest see kõik on üks lõputu protsess. Aga ämmakas otsustas siis minu eest ja tõstis kott-tooli voodisse ja ütles, et ma läheks käpukile ja toetaks ülakeha selle peale.

Pressisin ja uutasin seal edasi. Ma ei saanud üldse aru, kas miski mõjub või peab seda kõike veel 10 tundi tegema. Ma tundsin all lihtsalt tugevat survet, aga kui kaugel lapse pea on, seda ma küll ei tajunud. Ämmaemand käis vahepeal meie juures ja ütles, et vilgub. Ma küsisin, et mis asi vilgub? Vastas, et lapse pea. 😄 Aa, okei! Tähendab, et pea paistis ikka.

Epiduraal pidi veidi ikka mõjuma, sest ma ei tundnud tuhusid üldse nii hullult kui varem. Vahepeal tundsin vajadust pressida, aga kui masinalt numbreid vaatasin, siis polekski nagu tuhu olnud. Seega ma ei saanud jälle mitte midagi aru, mida ma teen. Lõpuks jäi ämmaemand meie juurde ja hakkas mind ergutama.

Kuigi see ämmaemand oli omette frukt, siis sain temaga lõpuks ühisele keelele. Mulle tundus, et mu reaktsioonid tegid talle nalja ja ta sai minust kui inimeset rohkem aru. Ja mulle sobis tema karmim olemus ja see, kuidas ta mind tagant sundis. Samas vahepeal oli väga keeruline ta juhistest aru saada, sest ma olin nagu mingi laksu all ja suutsin ainult ühelauselisi käsklusi kuulata.

Ühel hetkel ütles ämmakas, et ma olen juba pikalt pressinud, aga ta näeb, et ma ei suru päris lõpuni. Ta ütles, et ma ei tohi seda valu karta. Ja tal oli õigus, ma tõesti pressisin sedasi, et jätsin mingi varu enda sisse. Sest ma ei saanud aru, kui kaua ma pean seda kõike veel tegema. Alateadlikult üritasin vist energiat ka säästa. Aga sellest hetkest edasi hakkasin täiega suruma ja mõtlesin, et jumala savi see valu, ma tahan selle juba ära teha!

Aga Loora pea läks kogu aeg tagasi. Ütlesin talle kõva häälega, et ära mine rohkem tagasi! Lõpuks jäi ikka pidama ja ma tundsin seda. Tagumikus ja igal pool all oli megasurve. Sel hetkel sain selgelt aru, kus maal see protsess on. Enne seda oli väga ebamäärane tunne ja sellepärast oli vist motivatsiooni ka vähem. See, kui pea jäi pidama, ei teinudki ülemäära haiget, nagu ma kartnud olin. Ja siit edasi läks kõik kiirelt ja mu mälestustes on see väga udune.

Ma tean, et ämmakas tahtis, et ma mitte ei pressiks, vaid ütleks uuu. Üks hetk pidin hoopis aaa ütlema, aga talle ei meeldinud, et ma seda nii kõrge häälega teen, sest vaja on madalamalt aaa öelda. 😄 Hääleharjutused. Igatahes sain Loora pea lõpuks välja pressitud ja see oli täiega põletav tunne. Ma tean, et ma karjusin sel hetkel. Ja ämmaemand ka aina ergutas, seega mu mälestustes on mingi hull kisa. 😄 Ma ei kavatsenudki selle põletava tundega passima jääda, et uut tuhu oodata, vaid pressisin täiesti suvaliselt kogu jõust. Ja siis käis üks plumps ja Loora oli väljas. Ta sündis kell 10:33.

▪️▪️▪️

Milline kergendus! Päriselt! Kuna ma olin käpukil, siis beebi oli mu selja taga ja ma ei saanud end kohe liigutada, et teda näha. Nii et ma ainult kuulsin teda. See tunne oli täiesti ebareaalne. Mille kuradiga ma just hakkama sain?! Seal on meie beebi ja ta tuli minu seest! 🤯 Ma olin täiega excited ja uut energiat täis. Ma rääkisin vist sada lauset minutis. 😄

Ja siis aidati mind õiget pidi ja pandi Loora mu kõhule. Nii pehme beebi! 😄 Ma ei näinud teda hästi, aga hakkasin temaga kohe rääkima. Ütlesin talle, et see oli täiesti hull värk, mis toimus, kas sinu jaoks ka? No arvata on. Kuigi sünnituse ajal oli kogu mu empaatiavõime kadunud ja ma ei mõelnudki, et see on lapse jaoks ka raske. Ja kui Loora mu rinnale paremini sätiti ja ma lõpuks ta nägu nägin, siis hakkasin nutma. See oli tõesti kirjeldamatu tunne. Meie laps!

Platsenta sünnitus oli lihtne. Ma ei mäletagi, kas pidin jälle uuu või aaa ütlema ja ämmakas vajutas mu kõhule ja sedasi lebolt see välja tuligi. Vahepeal askeldas mu ümber palju inimesi, sest mul oli keskmisest suurem verekaotus. Ma tundsin, kuidas mu seest tuleb sooja vedelikku. Iu. Arstid mõtlesid, et äkki peab narkoosi alla panema, et emakat seest puhastada, aga õnneks saadi verejooks kontrolli alla.

Kokku pidin kuskil 1.5 tundi pikali jalad harkis olema ja laskma enda kallal toimetada. Lahkliha jäi terveks, aga häbememokkadele pidi 2 õmblust tegema. Nendest protseduuridest oli mul juba täiesti savi. Pärast seda, mis ma kogenud olin, ei kartnud ma enam midagi.

Igatahes väga kergelt pääsesin nende õmblustega! Võib-olla sellepärast, et olin kodus lahkliha massaaži teinud. Kuigi ma arvan, et tegin seda kokku ainult mingi 7 korda ja ma ei pannud iga kord isegi õli. Kui sind huvitab, siis uuri perineal massage kohta.

Lõpuks pärast kõiki neid protseduure sain Loorat esimest korda imetada. Vägev! Mõtlesin, millega ma hakkama olin saanud, ja see tunne oli nii empowering. Naised on ikka kangelased küll! Olgugi et ma kirjutasin selles tekstis sada korda sõna “valu”, siis lõpuks ei loe see üldse. Kui sellist hinda peab maksma, et endale maailma kallim inimene saada, siis diil, olen nõus!