Mu esimesest sünnitusest on üle 4 kuu möödas ja mõtlesin rääkida, kuidas mu keha taastunud on.
Ma arvan, et mul oli üpris keskmine sünnituskogemus. Selles mõttes läks kergelt, et õmblusi sain ainult häbememokkadele ja need ei seganud mind üldse – istuda sain juba sünnitustoas. Aga ma kartsin, et pissimine tekitab jõhkrat kipitust, nii et esimesel korral hoidsin hinge kinni. Drama queen. Ma ei tundnud mitte midagi. 😄 Ja ma ei oska öelda, kui kiiresti haavad paranesid, sest need ei andnud endast peaaegu üldse märku, ainult paistetasid natuke. Kohe pärast sünnitust suutsin ringi ka kõndida, kuigi mul oli veel tilguti küljes, et verekaotusest taastuda. Seega kõik oli ok ja tip-top. 👌
Ma võtsin rasedusega umbes 12 kilo juurde. Sünnitusega kadus kohe 7 ja esimeste nädalatega veel 2-3 kilo. Nüüd olen peaaegu raseduseelses kaalus. Mul on tegelikult juba aastaid täiesti ükskõik olnud, kui palju ma kaalun, aga praegu on lihtsalt põnev jälgida, mismoodi mu keha kõigele reageerib. Palju olulisem on muidugi, kuidas ma end oma kehas tunnen. Noh… Ma olen igalt poolt natuke pehme ja pontsakas. 😄 Aga ma teadsin, et see juhtub, ja ma pole seda eriti tõsiselt võtnud. Ma olen hoopis iga päev šokolaadi söönud. 😬
Mu ainuke liikumine on Looraga jalutamine, aga millekski enamaks pole motivatsiooni leidnud. Mida ma ajan – ma pole seda otsinudki. 😅 Ma olen alati trenni osas all or nothing tüüpi inimene olnud. Kui ma teen, siis see peab olema vähemalt 4 päeva nädalas täielikku kütet, muidu on lamp. 😄 Natuke tuleb igatsus peale, kui mõtlen, mis tunne on pärast korralikku trenni. Nii hea ju! Mul on tegelikult kõhulihaseid vaja küll, sest nad peaks mu seljale appi tulema. Ma tunnen, kuidas mu kehahoiak on pärast rasedust hoopis teine ja vahepeal avastan, et selg on küüru vajunud.
Kuigi mu kõht on pehme, siis õnneks venitusarme ei tekkinud. Ma kreemitasin oma kõhtu raseduse esimeses pooles iga päev, aga kui see juba reaalselt suur oli, siis pigem unustasin ja heal juhul paar korda nädalas panin. Ma ei tea, kui palju neid üldse kreemidega ära saab hoida, aga nagu näha, siis minu puhul see väga oluline ei olnud. Aa ja see rasedustriip, mis naba alla tekkis, on ikka alles, aga veidi heledam.
Huvitav on see, et mul hakkasid 1. jaanuaril päevad. Uuel aastal uue hooga! Kuigi sünnitusest oli siis ainult 3.5 kuud möödas ja tavaliselt need imetamise ajal nii kiiresti ei alga. Keha annab märku, et võib uue beebi teha! Samas ei, sest libiido on täiega madal. 🤷♀️ Õõh ja sünnitusjärgne seks oli päris pikalt valus. Alles nüüd on paremaks läinud. Ma mõtlesin varem, et miks see peaks valus olema, sealt on ju inimene välja tulnud. Aga ei, nagu oleks süütu jälle.
Mis veel füüsiliselt toimunud on? Näiteks 3 kuud pärast sünnitust hakkas täiega juukseid peast langema. Pole kunagi nii hullult tulnud ja ma ei tea, kas peaks selle vastu midagi tegema. Samas ülejäänud karvad, mis raseduse ajal aeglasemalt kasvasid, tekivad jälle normaalses tempos. 😄 Ja ma varem ei mõelnudki sellele, aga raseduse ajal ei läinud juuksed nii kiiresti rasvaseks. Praegu tahavad mulle jälle tihedamat pesugraafikut peale suruda. Ma ei allu.
Ja kuidas mul vaimselt läinud on? Tagant järgi saan aru, et esimene kuu pärast sünnitust oli raske. Ma ei tahtnud üldse üksi olla ja mulle ei meeldinud need õhtud, kui Karl trenni läks. Ma sain Looraga hästi hakkama, aga ikka tuli mingi kurbus peale. Ilmad olid ka juba sellised sügisesed ja ma mäletan, et ükskord jalutasin ja mõtlesin, et kuidas mu sees saab korraga nii palju armastust aga ka tühjust olla. Minu ja Karli suhe oli ka järsku hoopis teistsugune ja see muutis mind veel emotsionaalsemaks.
Samas mu tujud vahetusid kiiresti. Näiteks kui ma päeval blogi kirjutasin, siis õhtul enam pooleliolevat postitust jätkata ei saanud, sest ma juba ei suutnud selle tundega samastuda, ja kustutasin kõik ära. Ehk üles-alla kõikumist oli palju. Aga see on vist parem kui ainult madalseisus olla. Ja pärast esimest kuud tekkis jälle rahu. Ma arvan, et praeguseks olen emadusega hästi kohanenud ja mul ei ole eriti millegi üle kurta.
Võib öelda, et kogu taastumine läks kergelt ja midagi eriskummalist minuga ei toimunud. Ma tean, et kõigil see nii ei ole, seega kui sul on mingil põhjusel raske, siis kindlasti räägi kellegagi. Võid näiteks mulle kirjutada!