Skip to main content

Ma unistasin juba ammu, mismoodi mu tulevased lapsed üles kasvavad. Et milline meie suhe on ja kuidas ma saaks neid toetada, et neist ausad, hoolivad, õnnelikud ja iseseisvad inimesed sirguks. Ma olen kogu aeg mõelnud, et mu ema sai selle tööga ikka ülihästi hakkama. Noh, sest mina olen ju selline, nagu kõik need omadussõnad. 😄 Ei aga päriselt rääkides – mu suurim soov on olla vähemalt sama hea lapsevanem nagu tema.

Kes mind paremini tunnevad, need teavad, et mul on enda emaga väga lähedane ja tugev side. Me oleme nagu Gilmore Girls, ainult et meil pole päris nii väike vanusevahe ja me ei ole nii suured lobamokad ka. 😄 Aga räägime küll kõigest. Alati oleme rääkinud. Ta on esimene inimene, kellele ma helistan, kui midagi toimub. Või kui mitte midagi ei toimu. 😄 Näiteks ma helistasin talle alati pärast ülikooliaegseid pidusid, et rääkida, mida hullu ma eelneval ööl tegin. “Ma olin täiega purjus ja amelesin ühe kutiga Kaarsilla otsas. 🙃 Mis sa eile tegid?”

Mul on alati olnud suur tahtmine temaga aus olla. Kui mu sõbrad pidid mõnikord mõtlema, kas rääkida vanematele poolikut tõde, valetada või jätta üldse rääkimata, siis minul selliseid mõtteid polnud. Ma lihtsalt jagasin temaga kõike, isegi kui olin mingi lollusega hakkama saanud. Ja mu ausus ei saanud kunagi karistada. Ma arvan, et see on ülioluline. Ta võis küll alguses natuke pahaseks saada, aga sellele ei järgnenud mingeid piiranguid, mis meie suhet lõhestaks. Ma teadsin, et me arutame olukorra läbi ja ta aitab hoopis lahenduse leida.

Mul on lapsepõlevast ainult mõni üksik selline mälestus, kus mu ema mu peale vihastas. Üks on ajast, kui me Paides elasime. See tähendab, et ma pidin 3- või 4-aastane olema. Ma ei tea, mida ma tegin – vist vennale haiget 😬 – aga ta ütles mulle, et mine minema siit! Ma võtsin seda väga hinge, sest ta ei rääkinud minuga kunagi nii. Mõtlesin, et hea küll, lähengi. Hakkasin jalanõusid jalga panema ja pidin kogu tahtejõu appi võtma, et paelad kinni siduda. 😄 Tõin veel köögist tooli, et snepper lahti keerata. Sisimas lootsin, et ema märkab ja takistab mind, sest mida ma ometi üksi õues teeks?! Ma ei tea, mis edasi sai, aga välja ma ei jõudnud. 😄

Kuigi tegelikult me mängisime juba selles vanuses üksinda õues. Eks ajad olid ka teised. Aga meil olid selged piirid, millest kaugemale ei võinud kõndida. Ja kuna meil ei olnud lapsena mingeid mõttetuid keelde, siis me teadsime, et need vähesed, mis on paika pandud, on tõesti olulised. Kõik oli mõistlik ja läbi arutatud, mitte seatud kuskilt kõrgemalt oma võimupositsiooni ära kasutades. Ja selliseid “ära mine sinna, sa teed riided mustaks” stiilis asju ei olnud. Me mängisime täiega porilompides. 😍

Ma olen mõelnud, et äkki tekkis meie eriline suhe ka sellest, et me olime väga palju ninapidi koos. Ta võttis meid igale poole kaasa ja ma tundsin seetõttu, et olen tähtis ja tahetud. Ema sõbrannad tegid nalja, et meil jäi nabanöör läbi lõikamata, sest ma olin kogu aeg tema kõrval. Aga mulle meeldis täiskasvanute päriselu jutte kuulata. Igasuguseid kõlakaid ka muidugi. 😏 Ja mind ei aetud minema. Nojah, sest ma olin ju tähtis! 😄 Tegelikult ma üritasin megavaikselt istuda ja mitte vahele segada. Proovisin kõik asjad meelde jätta, mis mulle arusaamatuks jäid, et siis hiljem emalt uurida. “Aga miks nad lahku peavad minema?” 😐

Lisaks kõigele ma teadsin, et mu hääl on oluline ja seda võetakse kuulda. Näiteks ma ei pidanud sööma midagi, mis mulle ei maitse, või taldrikut tühjaks tegema, kui kõht sai järsku täis. Mu ema suhtus minusse nagu võrdsesse ja arvas alati, et ma saan asjadest aru. Võib-olla isegi liiga naiivselt. 😄 Näiteks ma olin natuke üle ühe aasta vana, kui ta selgitas mulle, et kuule ma pean kiirelt poes käima, sina magad nii kaua, aga kui sa üles ärkad ja ma veel tagasi pole, siis voodis on raamatud, mida vaadata. 😊 No olid ikka tõesti teised ajad. 😄

Aga tegelikult mu ema ongi selline lahe ja ei mõtle liiga üle. Ma teen kõik, et oma lastega samasugune usalduslik ja armastust täis suhe luua. Ja kui mul midagi metsa läheb, siis annan nad oma emale kasvatada. 😊 Okei, never, minu omad! 😍 Tähendab, ainsuses veel praegu, aga kunagi teeme juurde. 😄