Käisin ämmaemanda juures sünnitusjärgses kontrollis. Raseduse lõpus saadeti mind ka ühel korral sellesama ämmaka vastuvõtule. Ta on selline karmima olekuga vanem naine ja ma tajusin kiiresti, et meie suhtumine asjadesse on erinev. Põlvkondadevaheline värk. 😄
Näiteks kui ma küsisin, et kas ma võin KTG ajal telefoni näppida, siis ta vastas, et parem mitte ja hakkas seletama, kuidas see on tänapäeval täielik haigus ja blabla. Ma tundsin end nõmedalt, et sellist asja üldse küsisin. Nagu mis mul viga on, et ma ei taha lihtsalt pool tundi seina passida? 😄 Tegelikult mulle meeldib täiega niisama omaette mõelda, aga ma valin ise need hetked ja sel momendil oli vaja midagi telefonis teha. Aga see selleks.
Sünnitusjärgses kontrollis ta küsis, kuidas ma Loorat toidan. Vastasin, et rinnaga ja vahepeal saab pudelist väljapumbatud piima ka. Ma mõtlesin, et sellega saab teema otsa, sest ma annan ju rinnapiima ja see ei peaks temas mingit erilist reaktsiooni tekitama. Aga ta hakkas uurima, et miks ma pumpan. Ja seda pigem ründavalt, mitte uudishimust.
Vastasin, et tahan, et mees saaks ka teda toita ja et ta oleks pudeliga harjunud, juhul kui mul on vaja mõnikord ära käia. Tegelikult mitte ainult siis, kui on vaja, vaid lihtsalt, kui ma tahan. Aga igaks juhuks sedasi ei sõnastanud, sest äkki ta arvab, et emadel ei tohi tahtmisi olla. 😄 Igatahes ta ütles, et oi pudelit nad võtavad iga kell! Nagu ma peaks parema põhjenduse välja mõtlema. Vastasin, et ei, Loora hakkas just paar päeva tagasi sellega streikima. 🙄
Pumpamise kaitseks lisasin ikkagi, et vahepeal teen seda siis, kui tahan rinda natuke tühjemaks saada. Ja ta ütles selle peale, et te teete valesti, teil läheb rind liiga täis, sest te pumpate ja hakkate üle tootma! Iseenesest võib nii juhtuda küll. Aga mul on hetkel rinnad pigem pehmed ja ma ei tunne, et ma täiega üle toodaks. Ja kui toodangi, siis call me weird, aga mul on ainult hea meel, kui saan selle koguse kõrvale panna.
Ämmaemand ütles, et ma võiksin hoopis piimasegu anda, kui on vaja ära käia. Mis asja, miks? Miks sa nii väga pumpamist vihkad? 😄 Ma ei viitsinud talle selgitada, et mul on kõik kontrolli all ja ma ei tegele päev läbi ainult pumpamisega. Sest nagunii teen jätkuvalt asju enda moodi ja savi, mis ta arvab. Aga hiljem mõtlesin, et nõme, et ta kasutas sõnu “te teete valesti”. Beebide toitmine on niigi keeruline teema ja kui inimene on leidnud meetodi, mis talle sobib, siis suurepärane ju!
Ma näiteks ei osanud varem ette kujutada, kas suudan üldse rinnaga toita. Ja seda põhiliselt sellepärast, et mul on ülitundlikud nibud. 😄 Sellised, et mul hakkab füüsiliselt halb, kui keegi neid katsub. Ma ise ka ei suuda neid puudutada ja isegi mõte sellest tekitab ülirõveda tunde. Selle asja nimi on angry nipple syndrome. 😄✌️Ja ma ei mõelnud seda ise välja. 😄
Kui ma raseduse ajal guugeldasin, kuidas teised nibuveidrikud imetamisega hakkama saavad, siis osad kirjutasid, et nad tõesti ei suudagi. Nad kannatasid hetkeni, kuni tekkis tahtmine lapsele haiget teha ja ta rinna otsast ära kiskuda. Nii et ma olin kõige hullemaks valmis. Aga tegelikult on see tunne hoopis teistsugune ja õnneks ei triggerda mu sündroomi. 😄
Alguses oli imetamine väga valus. No kohe nii valus, et mul oli õudne vaadata Loora suud enda nibule lähenemas. Ma pigistasin silmad kinni ja oigasin samal ajal aiaiaiaiaiai. Karl isegi näpistas mind, et ma tunneks valu mujal kui nibus. 😄 Viiendal päeval, kui pärispiim tuli, siis läks natuke kergemaks, aga tegelikult kestis see hull periood kuskil kaks nädalat.
Haiglas käis meie juures imetamisnõustaja ka, sest Loora kaotas liiga palju kaalu ja tema imemisvõte oli vaja üle vaadata. Sellega oli kõik korras, aga mul lihtsalt ei tulnud rinnast piisavalt. Ja valu põhjuseks see ka polnud. Imetamisnõustaja lasi mul nibukaitset proovida, aga see ei teinud midagi kergemaks. Ta julgustas mind kaastundlikult, et äkki suudan ikka ära kannatada ja varsti peaks see tegevus meeldivaks muutuma. Nii läkski. Tähendab, meeldiv on see lähedus, mis mul Looraga on, aga tunne ise on neutraalne. 😄
Karl saab ka Loorale eluks vajalik olla ja natuke seda lähedust nautida, kui teda toidab. Aga nagu enne mainisin, siis mõni aeg tagasi hakkas Loora nutma ja pudelit tõrjuma. Esimene kord muretsesin, et äkki on piim halvaks läinud ja valasime raske südamega ära. Kui see teine kord juhtus, siis mõtlesin, et kurat, aitab naljast, ma ei lepi sellega, et ta lambist ei oska ega taha! Ja ma rääkisin talle, et peab selle ära sööma, sest muidu läheb raisku ja maailmas on liiga palju nälgivaid inimesi.
Lihtsalt ole mõistlik, eksole! Sellised on mu ootused oma kahekuusele. 😄 Igatahes see jutustamine tõmbas ta tähelepanu mujale ja lõpuks hakkas sööma. Rohkem ta hetkel pudeliga streikinud pole. Mulle tundus, et probleem oli selles, et ta üritas lutipudelit pigem närida kui imeda. Ta oli samasugust mälumisliigutust lutiga ka teinud ja see kõik juhtus siis, kui ta avastas, et tal on igemed. 😄
Aga eile hakkas ta hoopis rinda tõrjuma. Lihtsalt ei haaranud seda normaalselt ja ainult maigutas korraks suud. Ja kui ma ikka edasi üritasin nibu suhu toppida, siis hakkas täiega nutma. Ma sain teda lõpuks sedasi trikitada, et täpselt siis, kui ta oma uinakust ärkamas oli, tõmbasin luti suust ja panin nibu asemele. Unesegasena hakkas sööma. 😄 Mul ongi tunne, et ta oskab hetkel unisena paremini süüa, sest kui ta on liiga ärkvel, siis tahab hoopis laelampi vaadata. 🙃 Teise arenguhüppe võlud. 😄
Tegelikult võib ikkagi öelda, et meil on nüüdseks kogu toitmise teema paika loksunud. Alguses oli küll stressirohke, kui pidin Loora kaalu pärast muretsema ja talle täpsetel kellaaegadel süüa andma. Tema äratamine võttis vahel rohkem kui tund aega, seega vaatasin kogu aeg pingsalt kella, et appi, ta pole sel toidukorral ikka veel söönud, kuigi kohe on juba järgmine käes. Palun ärka! 😩
Aga nüüd saan kõike tunde järgi teha ja vahepeal kui ta minu arvates liiga pikalt rinna otsas on, siis isegi ütlen talle, et kuule ma ei viitsi enam. 😄 Ehk täpselt nii lebo nüüd ongi. Öösiti lasen tal ise märku anda, kui on aeg söömiseks. Ta hakkab siis nihelema ja vahel teeb paar äh-äh häälitsust ka. Tavaliselt sööb ta oma ööune jooksul 2-3 korda ja pikim vahe, mis ta jätab, on 4-5 tundi.
Imetamine tundub mulle praegu nagu kõige loomulikum tegevus üldse. See on muutnud seda, kuidas ma rinnast mõtlen. Näiteks mul on täiesti ükskõik, kes mu paljast rinda näeb. See on niikuinii rohkem nagu piimapudel. 😄 Samas ma saan aru, et teistel võib ebamugav olla ja nad ei tea, kuhu vaadata. Seega alguses hoiatasime külalisi, et meie kodus võib boobi näha. 😄
Ma loodan, et saan veel mitu-mitu kuud imetada. Ja eks tulevikus siis kirjutan, kuidas rinnast võõrutamine välja nägi. Praegu aga jätkame tissidega! Kuulsid, Loora? Palun tee ikka koostööd. 😍