Jagan oma lugu sellest, kuidas mulle paigaldati emakakaela tugiõmblus. Kui ma ise raseduse ajal infot tahtsin saada, siis guugeldasin inglise keeles cervical cerclage kohta, sest eesti keeles ei leidnud eriti midagi. Seega ma ei teadnudki, kas Eestis käib kõik samamoodi, nagu välismaa naised räägivad. Kui sul on see protseduur ees, siis loodetavasti saad mu kirjapandust mingit kasu. Ja kui tekib küsimusi, siis võta kindlasti ühendust.
Miks mul õmblust vaja oli?
Poolteist aastat enne rasestumist avastati mu emakakaelalt atüüpilised rakud, mis oli vaja eemaldada, et need edasi vähiks ei areneks. Naised, ärge unustage regulaarselt kontrollis käia!☝️ Igatahes… Mulle tehti siis emakakaela konisatsioon ehk tükike emakakaelast lõigati ära.
Kui ma rasedusega arvele võtsin, siis ämmaemand nägi seda mu haiguloost. Ma ei tea, kas ainult sel põhjusel või tehakse kõigil nii, aga ta kontrollis mu emakakaela pikkust. Tulemus oli 2.4 cm. Sain teada, et kui pikkus on alla 2.5 cm, siis soovitatakse emakakaelale tugiõmblus paigaldada. See on vajalik, et emakakael liiga vara ei avaneks ja sünnitegevus enneaegselt ei algaks. Ma ei olnud sellest varem kuulnudki, kuigi see protseduur on tegelikult päris vana.
Õmblus paigaldatakse ka siis, kui emakakael on liiga nõrk ja võib vara avaneda. See variant tundub hullem, sest kuidas esmaraseda puhul üldse teada, et ta emakakael vastu ei pea. Pigem vist ei teatagi ette ja õmblus pannakse lihtsalt erakorraliselt, kui avanemine juba toimunud on. 🤷♀️ Ja siis järgmised rasedused saab seda ennetavalt teha. Mulle öeldi ka, et õmblus tuleb nüüd iga järgmise rasedusega panna.
Kuidas see kõik täpsemalt välja nägi?
Kuna selline rasedus on riskantsem kui tavaline, siis tegeles minuga iga kord arst, mitte ämmaemand. Igal visiidil tegi arst vaginaalse ülevaatuse ja mõõtis emakakaela pikkust ja loodet. Mõned korrad võttis mingeid proove ka. Ma olin juba harjunud, et kui arsti juurde lähen, siis peab jalad laiali ajama, et keegi mu sisemust uurida saaks. 😅
Kui varem günekoloogi juures käisin, siis olin alati närvis, sest ma olin suutnud endale pähe võtta, et ma olen totaalselt nõrganärviline. See asi läks nii hulluks, et iga kord pärast Pap-testi olin näost valge ja tundsin, et hakkan minestama. Üks arst isegi küsis, et kuidas ma kunagi sünnitada kavatsen. 😬 Õnneks ei jäänud see küsimus mind painama, sest ma teadsin, et kui tahan, siis saan kõigega hakkama. Ja nii ongi. Inimene harjub.
13. nädalal leppisime arstiga kokku, et 15. nädalal paigaldatakse õmblus. Protseduur tehti üldnarkoosi all ja läks väga kiiresti. Kui õigesti mäletan, siis 10-15 minutiga peaks valmis olema. Narkoosis olin igatahes pool tundi ja kui ärkasin siis tundsin tugevat menstruatsioonivalu. See oli hullem, kui mul muidu päevade ajal on, aga samas ei midagi väljakannatamatut. Arstid ütlesid, et võivad valuvaigistit anda, aga ma ei tahtnud enda kehasse üleliigseid ravimeid.
Pärast operatsiooni rippus mu seest välja mingi jäme pael. Pidavat tampoon olema, et veritsust peatada. Ma lootsin, et see ongi reaalselt tampoon, mille saab hiljem kiirelt ühes tükis välja tõmmata. Sest mul oli meeles, et emakakaela konisatsiooni käigus pandi mu sisse terve hunnik haavasidet, mille pidin ise kodus ära võtma. See oli reaalselt väga rõve! Ma muudkui tõmbasin ja tõmbasin seda ühest otsast ja lõpuks tekkis kerge paanika, et kas seda jääbki tulema?! 🤮
No vot, seekord oli sama lugu ja see polnud mingi tampoon, vaid tavaline side. 😄 Aga vähemalt nüüd võttis arst selle ise välja. Tunne oli ikka väga ebamugav, aga arst soovitas iga kord sügavalt välja hingata, samal ajal, kui tema sikutab. See soovitus suutis natukenegi mu tähelepanu hajutada ja elasin üle.
Ma teadsin, et haiglasse jäetakse üheks ööks ja pakkisin selle mõttega asjad ka kaasa. Samas ma arvasin ikka, et nii lihtne protseduur ju – äkki saan samal päeval koju. Aga ei, see on vist pigem ikka standard, et peab üheks ööks jälgimise alla jätma. Mõistlik kah. Nii et kui sul on õmbluse panek ees, siis arvesta sellega.
Paar nädalat pärast operatsiooni ei tohi seksida ega ujumas ja vannis käia. Üldse ei tohiks sinna sisse midagi toppida, et põletikku vältida. Loogiline. Kahe nädala pärast läksin arsti juurde kontrollima, kas õmblus püsib ja kõik on korras. Kuna mul oligi kõik korras, siis arst ütles, et võib proovida ka seksida. Aga ettevaatlikult ja kui peaks veritsus tekkima, siis noh – rohkem ei tohi. 😄
Ta ütles veel seda ka, et kuna õmblus on tehtud umbes 3-millimeetrise paelaga ja otsas on jäme sõlm, siis mees võib seda oma peenisega tunda ja seks ei ole sellisel juhul kõige meeldivam. Meil õnneks seda probleemi polnud, et sõlm kuidagi seganud oleks. Samas eks me olime alguses väga ettevaatlikud ka. Aga mida aeg edasi, seda vähem õmblus üldse meenus. Ja ma ei tundnud seda muul ajal ka kuidagi. Ainuke probleem oli see, et vesist voolust tekkis palju, aga see on normaalne.
Õmbluse äravõtmine.
Õmblus võeti ära 36. nädalal, täpsemalt 36+5. See ei pidanud midagi erilist olema ja pidi väga kiirelt käima, põhimõtteliselt tavalise visiidi käigus. Ei mingit narkoosi ega kohalikku tuimestust. Kuna ma tahan alati kõigest teadlik olla ja hästi ette valmistuda, siis lugesin muidugi teiste naiste lugusid. Osad kirjeldasid, et pole hullem kui Pap-test, osad samas rääkisid, et keha kattus külma higiga ja kunagi enam ei laseks sellist asja ilma narkoosita teha. Seega ma ei teadnud, mida oodata, ja olin tegelikult päris närvis.
Aga õnneks polnud midagi hullu. Kõige ebameeldivam oli see metallist peegel, mille arst mu sisse pani. Kuna ta pidi vahepeal peeglit liigutama, et õige nurk üles leida, siis see tekitas alakõhus natuke valu. Ma hoidsin silmad kinni ja keskendusin sügavalt hinagmisele. Ma ei tahtnud mõelda, mida ma täpsemalt oma alakehas tunnen, sest arvasin, et muidu lööb nõrganärvilisus välja. Igatahes ma ei tundnud mingit sikutamist ega teravaid valusid, nagu ma esialgu kartsin. Ja ma ei teinud piiksugi.
Kogu see protseduur võttis paar minutit ja arst kommenteeris ka, et mul läks lihtsalt. Kui õmblus oli käes, siis ta näitas mulle seda paela. Päris rõve, nagu väike valge paeluss rippus ta pintsettide vahel. 😄 Aga tehtud! Natuke hakkas veritsema ka ja 2-3 päeva tuli määrivat voolust, aga pigem hästi vähe. Sel ajal ei tohtinud jälle seksida.
Pärast õmbluse eemaldamist oli küll selline tunne, et no nii, nüüd on uksed lahti, beebi tule välja! Ma lugesin mingeid statistilisi uuringuid ka, et keskmiselt 2 nädalat pärast õmbluse eemaldamist algab sünnitus. Ja mingi 11% sünnitab 48h jooksul. Noh, mul on juba üle 2 nädala möödas ja ikka pole sünnitanud. 😄
Kokkuvõttes läks selle õmblusega kõik hästi! Tuleb ikka loota parimat ja usaldada meditsiini. Ja pole halba ilma heata – tänu sellele, et mu rasedust ja beebit pidi rohkem jälgima, nägin teda igal ülevaatusel ultraheliga. Mõni võib-olla arvab, et see pole lootele kasulik, aga sellepärast ma ausalt üldse ei muretsenud. Südamerahu on ka vajalik.